Mõtted veeproovide võtmisest Puhatus keerlesid töögrupi siseselt juba pikemat aega. Ennekõike tahtsime näha, kuidas vee elektrijuhtivus ja pH lateraalselt soo lõikes muutub, eelkõige huvitasid igasugused väljavoolualad (soojõed kui neid lihtsamalt nimetada), mida Puhatus on palju.
Siis aga hakkasime ühe rohkem arutlema selle üle, et huvitav, kas põlevkivi tootmisest tulenev lubjakivi tolm ning lähedalasuva elektrijaama tuhamägedelt lenduv tuhk mõjutab ka soo veekeemiat? Varasemad uuringud olid juba indikatsioone andnud.
Mõte hakkas üha rohkem hoogu koguma, kui Geoloogia ja Keskkonnatehnoloogia magistri õppekavas loetava aine "Hüdrogeokeemia ja põhjavee hüdrodünaamika" raames oli üliõpilastele vaja leida erinevaid projekte mis seostuksid veekeemiaga. Meie töögrupp pakkus välja idee, mis juba varasemalt mõtteis mõlkunud, mõeldud tehtud ja panime plaani paika.
Esimene planeeritud väljasõit lükkus lausa kahe nädala võrra edasi, sest ilmataat oli otsustanud: "Nüüd või mitte kunagi! Tuleb lumi maha saada!" Ja maha ta sadaski, piisavalt furoorikalt, et mitte enda jalga tol päeval sohu tõsta. Lisaks sellele ei ole mõistlik veeproove lumega võtta :)
Lõpuks jõudsime välitöödeni 11. märtsil. Pakkisime vajalikud proovitopsid ja multimeetri kaasa, võtsime kummikud ja pistsime punuma. Välja sõitsin kolme tudengiga, sest soo peal liikumiseks kasutatav roomikmasin mahutab vaid neli inimest. Viis saaks ka, aga sellega muutuks õhkkond masinas ehk veidi liiga intiimseks.
Kuigi kaks päeva enne väljasõitu oli üle pika aja päikesepaistelised ilmad, siis nagu ikka välitöö päeval ilm ei halasta. Juba eelnevatel päevadel sai üha selgemaks, et sajab vihma, ja mitte vähe. Aga lõpuks tuleb need välitööd ära ju teha... Edasilükkamise ruumi enam polnud. Kui Puhatu äärde kohale jõudsime, polnud sadu sinna veel saabunud aga peatselt kui amfiibmasinaga soo peale sõitsime, hakkas ka sadama.
Üleüldine plaan oli võtta proove umbes iga 200 m tagant ja seda sihilt, mis asub puhatu keskkosas. Tegemist oli kõige parema valikuga, sest siht jookseb Puhatu üsna altservast ülesse kaevanduste lähedusse välja. Kui hüpotees paika peab, peaks sellise pika sihi lõikes nägema erinevate jälgelementide sisalduse suurenemist kaevandusele lähenemisel. Lisaks sellele on igasugused sihid kõige paremad teed, mida mööda amfiibmasinaga sõita. Enamasti on sihid kuivemad alad ning puudest puhtad, seega nagu kiirtee läbi soo. Sihile jõudmiseks tuli muidugi läbida teekond läbi kõige tihedama laugastikuga alal Puhatu soos. Eelnevalt olime töögrupiga umbes kuu aega tagasi georadari profiile seal teinud ning otsustasin, et juba läbikäidut teed on kõige ohutum sõita. See aga osustus tegelikkusest raskemaks, sest kuigi GPS-is oli teekond olemas, oli soos varasemaid jälgi väga raske näha. Selle üle oli mul muidugi hea meel, sest see näitab, et laiad roomikud ei tee soopinnale liiga ning jäljed kaovad kiiresti :)
Ka proovide võtmine osutus arvatust palju kiiremaks ja hõlpsamaks. Eelnevalt leppisime tudengitega kokku, mis tööd keegi teeb ning proovide võtmise masin töötas õlitatult. Kõik proovid said võetud umbes kolme-nelja tunniga ning mööda sihti jõudsime kaevandusele lähemale kui algselt arvasime. Osades proovivõtu kohtades osutus soopinnas muidugi liiga kuivaks ning hästilagunenud turbast veeproovide välja pigistamine muutus pigem mudaproovide võtmiseks, aga kuidagi saime need siiski kätte. Protseduurika nägi ette, et kaks tudengit tegelevad veeproovide võtmisega ning üks elektrijuhtivuse mõõtmise ja ülesmärkimisega. Minu ülesandeks sai GPS-i punktide ülesmärkimine. Ootuspäraselt libastusin ainult mina, jättes ühe punkti profiilil märkimata, klassika, juhendaja paneb pange mitte juhendatavad...
Üldkokkuvõttes võib kogu päeva lugeda kordaminekuks. Tudengid olid terve aja väga rõõmsameelsed ning entusiastlikud ja lausa põnevil, et isegi pidevalt kallav vihm ei morjendanud kedagi. Masin ka otsustas mitte katki minna, see on positiivne. Rääkides vihmast muidugi selgus auto juurde tagasi jõudes, et tee, mida mööda olime sõitnud, ei olnud enam nii kuiv kui enne... Aga täna kirjutan ma juba Tartust, seega ei saanud ka see meile takistuseks.
Lisaks kõigele muule loodusele nägime rabas kahte rabapüüd (kõhu alt valged linnud, vaatasin kohe telefoni tõmmatud linnumääramise äpist järgi, kirjeldused läksid kokku). Ja kui veel lindude juurde tulla, siis kaugelt nägime ühel väljavoolualal seismas ka kahte väga pika kaelaga lindu, samuti valget värvi, aga liiki nii kaugelt määrata ei suutnud. Sellise müsteeriumiga lõpetan ka oma postituse.
Lisaks kõigele muule loodusele nägime rabas kahte rabapüüd (kõhu alt valged linnud, vaatasin kohe telefoni tõmmatud linnumääramise äpist järgi, kirjeldused läksid kokku). Ja kui veel lindude juurde tulla, siis kaugelt nägime ühel väljavoolualal seismas ka kahte väga pika kaelaga lindu, samuti valget värvi, aga liiki nii kaugelt määrata ei suutnud. Sellise müsteeriumiga lõpetan ka oma postituse.
Nüüd tuleb huviga oodata analüüside tulemust
Raul
